Ignorantne valija ehk põhjus miks demokraatia ei toimi
Sten-Robert Pullerits
Demokraatiat peetakse tihti võimalikest valitsusvormidest parimaks, kuid tegemist on siiski ideaaliga ning ideaalset demokraatlikku ühiskonda ei eksisteeri. Käesolev essee keskendub ühele nendest põhjustest, miks demokraatia ei toimi, ning selleks on ignorantne valijaskond. Töös analüüsitud kirjandus ei väida, et demokraatia halb oleks ega esita sellele paremini toimivat süsteemi, vaid pigem keskendub demokraatia kriitikale, mis väidab et demokraatia ei ole mitmel põhjusel võimalik või on defektne. Demokraatia kriitika jaguneb parem- ja vasakpoolseks (Gilley 2009). Parempoolne demokraatia kriitika keskendub esmalt kodanikele endale, väites, et kodanikud on liiga ignorantsed või rumalad et teha valitsemist puudutavaid otsuseid. Demokraatia ei toimi, kuna demos on defektne. Ignorantsust rõhutava kriitika peamiseks näiteks on Ameerika Ühendriikide teadusajakiri Critical Review (Gilley 2009: 117). Selle essee keskseks väiteks on seega, et demokraatia on defektne, kuna valijaskond on ignorantne. Ignorantse valijaskonna tõttu ei saa demokraatia toimida nii nagu ta on ette nähtud toimima. Töö eesmärk on välja tuua peamised poliitilise ignorantsuse põhjused, selle mõju demokraatiale ning mõned ideed, kuidas valijaskonna halba mõju demokraataiale vähendada.
Ignorantsust võib tõlgendada kui indiviidi mitteinformeeritust mingi fakti, nähtuse, muutuja või tunnuse osas (Congleton 2001: 39). Avaliku poliitika kontekstis ilmneb ignorantsus kui individuaali valik mitte koguda või arvesse võtta informatsiooni vähemalt mõne olulise avaliku poliitika dimensiooni kohta (Congleton 2001: 38). Sellele tuginedes saame öelda, et ignorantse valija all mõeldakse valija ebapiisavat informeeritust.
Mure valijaskonna ignorantsuse üle ei ole Läänes uus idee: Platon, Aristoteles ja Mill näiteks arvasid samuti, et ignorantne kodanik on demokraatia üks suurimaid puuduseid (Somin 2004: 20). Demokraatlik kodanik peaks olema hästi informeeritud poliitiliste küsimuste osas. Kodanik peaks teadma millised probleemid eksisteerivad, peaks teadma nende probleemide ajalugu, peaks teadma olulisi poliitika alaseid fakte, võimalikke alternatiive, erinevate parteide seisukohti ning tehtava valiku võimalikke tagajärgi - valija nendele standarditele aga ei vasta (Bartels 1996: 195-196). Kompetentne kodanik ei pea poliitika-alane ekspert, kuid on kindel tase, alla mille kodanikud ei ole võimelised tegema poliitiliselt põhjendatud otsuseid (Galston 2001: 218). Mitmed vaatlejad nagu Bryce, Lippmann ja Dahl leiavad, et poliitiline ignorantsus on vältimatu demokraatliku poliitika osa ( Bartels 1996: 194). Kodanike ignorantsust on seega juba pikka aega demokraatia alases kirjanduses teadvustatud ning demokraatia oluliseks probleemiks peetud.
On mitmeid küsimusi, millest kodanikud peaksid teadma, et intelligentselt hääletada. Informeeritud kodanik peaks olema küllaltki teadlik poliitikast toimuvast. Kahjuks on aga perfektselt informeeritud valija ideaal, mida tegelikkuses ei eksisteeri, kuid siiski võib eeldada, et hästi ja halvasti informeeritud kodanikel on võimalik ühiskonnas kindlasti vahet teha. Põhjalikult või ebaadekvaatselt informeeritud kodanike ära tundmiseks on võimalik läbi viia uuringuid, kus kodanikelt küsitakse erinevaid poliitika-alaseid küsimusi, mis sisaldavad fakte, probleeme, probleemide ajalugu, parteide seisukohti ning erinevate valikute võimalikke tagajärgi. Selliste uuringute põhjal on võimalik kodanikud jaotada näiteks väga kõrgelt, üsna kõrgelt, keskmiselt, üsna madalat või väga madalalt informeerituks. Sellise jaotuse on teinud näiteks Bartels oma 1996. aastal avaldatud uuringus. Kuid ignorantse valijaskonna ära tundmise võimalused ei ole käesoleva töö eesmärk. Siiski võib leida mitmeid uuringuid, mis kodanike ignorantsust ka kinnitavad. Ignorantse ning informeeritud kodaniku eristamiseks on tõenäoliselt ainus võimalus uurija subjektiivne hinnang sel teemal.
Üheks võimaluseks seletada valijaskonna ignorantsust on väide, et lihtsalt on ratsionaalne ennast mitte kurssi viia poliitika alase informatsiooniga. Ratsionaalse ignorantsuse ideed väidavad, et ühel inimesel on võimatu valimistulemusi mõjutada ning seetõttu võib intelligentsel ja muidu perfektselt ratsionaalsel kodanikul olla vähe motivatsiooni poliitika alaste teadmiste omandamiseks (Somin 2006: 3). Somin arvab, et on ratsionaalne hääletada, kui valija tasakaalustab minimaalse individuualse hääletamise kulu olulise sotsiaalse kasuga, kuid kulu enda informeerimiseks poliitikast on palju kõrgem kui hääletamise tulu (Somin 2006: 6). Hoolimata ühe hääle ebaolulisusest valimistulemuste mõjutajana ning ratsionaalsest ignorantsusest käivad paljud valimas. Üks võimalik seletus sellele on, et paljud inimesed tunnevad moraalset kohustust valimas käia, hääletades oleks nad nagu õiglasemad kuna nad täidavad oma osa (Hardin 2006: 184). Nendele näidetele tuginedes võib väita, et poliitiliste teadmiste omandamine nõuab valijalt liiga palju resursse, kuid valimas käib ta ikka ehk tegemist on ignorantse valijaga.
Tihti omavad valijad aga informatsiooni nende eelistatud partei ning nende ideoloogia kohta. Somin võrdleb neid spordifännidega, nende eesmärk ei ole hääletada „intelligentselt“, vaid nautida protsessi, kus indiviid seob ennast mingi partei ning selle ideoloogiaga. Somin toob näite spordivaldkonnast, kus näiteks mingi X meeskonna austaja ei saa mõjutada mängu tulemust, kuid siiski kogub ta informatsiooni meeskonna kohta, sest see suurendab naudingut enda seostamisest mingi meeskonnaga (Somin 2006: 7). Võrdlusmomendi võib tuua poliitikast, kus valijad, kes vihkavad näiteks ühte presidendikandidaati ning vastaspool olevad valijad, kes kaitsevad seda kandidaati kriitika eest, võivad omandada informatsiooni, et lihtsalt suurendada rõõmutunnet eelistatud poliitilise meeskonna suhtes. Kuid need valijad ei omanda võrdse mahuga informatsiooni vastaskandidaadi kohta, mis tõttu on nende info teema kohta puudulik ning see ei saa viia ratsionaalse hääletuseni.
Ka valimissüsteem on ignorantsusega seotud, kuna proportsionaalne süsteem toob kaasa hulga erinevaid parteisi, seega on valijatel vaja omada ka palju rohkem informatsiooni parteipositsioonide kohta. Proportsionaalse valimissüsteemi korral peaksid valijad proovima ka ette näha, et milline koalitsioonivalitsus võiks tekkida pärast valimisi. Majoritaarse süsteemi korral on valijatel otsuse tegemiseks vaja hankida oluliselt vähem informatsiooni (Somin 2006: 24-25). Majoritaarses valimissüteemis on tavaliselt kaks olulist parteid ning valijatel seega ka lihtsam ratsionaalseks hääletamiseks vajalikku informatsiooni hankida.
Miks on valijaskonna informeeritus oluline? Kodanike teadmised aitavad neil aru saada nende huvidest individuaalidena ning grupiliikmetena. Kui kodanikel puudub elementaarne teadmiste tase poliitilistest institutsioonidest ning protsessidest, siis on neil keeruline aru saada poliitilistest sündmustest. Teadmised võivad muuta kodanike vaateid erinevate avalike küsimuste suhtes. Mida rohkem on kodanikel teadmisi, seda paremini tajuvad nad poliitilist elu. Kodanike teadmised edendavad toetust demokraatlikele väärtustele ning edendavad ka poliitilist osalust (Galston 2001: 223-224). Informeeritud valjaskond on demokraatia eeltingimuseks, sest kui valijaskond ei ole informeeritud poliitikas toimuvast, siis ei saa nad ratsionaalselt teostada kontrolli valitsuse poliitika üle (Somin 2004: 2).
Valijaskonna poliitika alane informeeritus on demokraatia eeltingimuseks, kuid milles väljendub ignorantsete kodanike mõju demokraatiale? Halvasti informeeritud valijad on sageli toodud välja ühe põhjusena, miks niiöelda poliitiline turg ei toimi efektiivselt (Wittman 1989: 1395). Somin (2004: 2) toob välja kaks peamist ignorantsete kodanike tagajärge demokraatiale. Ignorantsete kodanike poolt valitud valitsus ei peegelda kodanike huve. Samuti soodustab ignorantsus seda, et valitsus ei käitu valijate huvides, kuna valijaskonna ignorantsus võimaldab valitsejatel manipuleerida üldsust (Somin 2006: 20). Ignorantsete kodanike tõttu ei ole rahvas võimeline kontrollima valitsust ja allub kergesti manipulatsioonile ning propagandale ehk valijad ei ole teadlikud enda huvidest.
Kuigi üldiselt tunduvad kodanike ignorantsuse väited ning selle põhjused veenvad, ei olda ignorantsuse negatiivses mõjus demokraatiale alati nõus. Wittman (1989: 400) küll nõustub sellega, et valijad ei ole poliitika alal perfektselt informeeritud, kuid siiski ei ole vaja efektiivse poliitilise turu saavutamiseks perfektselt informeeritud kodanikke. Valija jaoks on piisav leida sarnaste eelistustega inimene või organisatsioon ning küsida nõu, kuidas hääletada. Uuringutest on leitud, et 95 protsenti populatsioonist on ignorantsed ning hääletavad juhuslikult, kuid paremini informeeritud viis protsenti on siiski need, kes juhivad rahva parima valikuni (Gilley 2009: 120). Politoloogide poolt on ka tihti väidetud, et kui valijad ei ole adekvaatselt informeeritud, siis nad võivad selle kompenseerida ka niinimetatud informatsiooni „otseteid kasutades.“ Peamisteks otseteedeks on informatsioon igapäevaelust, poliitilised parteid, arvamusliirite märkused, tagasivaatav hääletamine (Somin 2004: 9). Otseteede probleemiks on aga see, et valijad ei hangi informatsiooni mitte selleks, et informeeritumalt hääletada, et osata teha valikut paremate ja halvemate kandidaatide vahel, vaid hoopis meelelahtuslikul põhjusel või et rahuldada mingeid muid psühholoogilisi vajadusi (Somin 2006: 10). Gilley poolt mainitud hästi informeeritud viis protsenti populatsioonist on järelikult need, keda võib informatsiooni otseteena kasutada. Somin (2004: 12) aga väidab, et selle viis protsenti moodustavate poliitiliste aktivistide demograafilised ning sotsiaalmajanduslikud iseloomujooned erinevad oluliselt suurema osa populatsiooni omadest ning aktivistid on ka tavaliselt oma vaadetelt ekstreemsemad. Informatsiooni hankimine arvamusliidritelt nõuab valiku tegemist, et millise liidri arvamust usaldada, kuid see ei ole võimalik ilma teadmisteta.
Ignorantne valijaskond on demokraatia probleemiks ning eelnevaid väiteid vaadates võib järeldada, et demokraatia toimiks paremini, kui valijaskond oleks piisavalt informeeritud. Mis aga aitaks vähendada defektse demose negatiivset mõju demokraatiale? Somin (2004) on toonud välja kaks peamist lahendust ignorantse valjaskonna negatiivse mõju vähendamiseks: valitsuse võimu piiramine ning detsentraliseerimine. Piiratud võimuga valitsus võib vähendada ignorantsuse probleemi, kuna väheneb valitsuse poolt tehtavate otsuste hulk ning valijatel on kergem ennast nendega kursis hoida. Seega kui valitsus oleks ainult „öövaht“, siis oleks valijatel vaja hankida vähem informatsiooni, et olla poliitikaga kursis ning nad suudaks seega ka efektiivselt valitsust kontrollida. Mida suurem on valitsuse roll ühiskonnas seda rohkem ressursse on vajalik kulutada informatsiooni hankimisele ning suurem osa valijaskonnast ei pea ratsionaalseks ennast poliitikaga kursis hoida. Tänapäevase valitsuse suuruse ja ulatuse tõttu ei ole isegi poliitikast huvitatumal ühiskonnakihil võimalik ennast kõigega kurssi viia (Somin 2004: 18). Valitsuse võimu vähendamise all peetakse silmas selle osade funktsioonide kandmist erasektorisse, kuid see aitab ainult vähendada vajamineva informatsiooni kogust niinimetatud poliitilisel turul, samas ei tähenda see seda, et erasektoris intelligentsete valikute tegemiseks ei ole vaja informatsiooni ning kõik kodanikud ka selleks suutelised oleks. Teiseks võimaluseks aga ignorantse valijaskonna negatiivse mõju vähendamiseks oleks detsentraliseerimine. Detsentraliseerimise korral on võimalik „jalgadega hääletada,“ mis tähendab seda, et kui indiviid tunneb, et näiteks tema elukohaks oleva osariigi valitsuse tegevus ei vasta tema huvidele, siis võib ta kolida teise osariiki, kus on parem elada. Niinimetatud „jalgadega hääletamine“ suhteliselt detsentraliseeritud süsteemis võib viia palju suurema enamuse kontrollini valitsuse üle kui valimistel hääletamine.Valitsused on huvitatud uutest elanikest ning firmadest kes makse maksaksid ning see avaldab mõju osariigi poliitikale ning teiselt poolt on loomulikult ka teised osariigid huvitatud, et elanikud jääksid samma kohta elama. Individuaalid võivad näha palju rohkem vaeva hankimaks informatsiooni osariigi kohta, kus on parem elada ning efektiivne „jalgadega hääletamine“ võib nõuda palju vähem detailsemat informatsiooni kui valimistel hääletamine (Somin 2006: 21-22). Iseenesest mõistetav on, et valitsused on huvitatud, et maksumaksjad ei lahkuks tema valitsemise all olevast piirkonnast, kuid siiski ei pruugi „jalgadega hääletamine“ detsentraliseeritud riigis olla kodaniku jaoks nii lihtne valik. Mingis kindlas osariigis elavat indiviidi võivad seal kinni hoida emotsionaalsed põhjused, sotsiaalsed sidemed ning muud olulised tegurid ning nende tõttu ei pruugi indiviid valida „jalgadega hääletamist“ hoolimata valitsuse mitterahuldavast poliitikast. Jalgadega hääletamiseks ei ole aga vajalik isegi riigi detsentraliseerimine. Euroopa Liidus tänu tööjõu vabale liikumisele võib samuti mainitud hääletamisviis toimuda ning selleks on vajalik ainult informatsioon töövõimaluste ning eluasemevõimaluste kohta sihtriigis ning ma arvan, et kahtlemata on kodanikul motivatsiooni seda informatsiooni ka omandada. Valitsuse võimu vähendamine ning detsentraliseerimine võivad küll teatud määral ignorantse valijaskonna negatiivset mõju vähendada, kuid siiski ei pruugi detsentraliseeritud riigis iga kodanik hakata „jalgadega hääletama“ ning samuti ei pruugi kodanik ka erasektoris intelligentsete valikute langetamiseks vajalikku informatsiooni omandada.
Samas võiks ka eeldada, et infokommunikatsiooni tehnoloogiate järjest laialdasem levik võib aidata kodanikel odavamalt ja kiiremalt omandada poliitika alast informatsiooni ning seega võiks vähendada ignorantsust. Siiski on endiselt ühe hääle mõju valimistulemustele olematu ning tehnoloogia areng ja laialdasem levik ei ole ignorantsuse vähenemise lahenduseks. Samuti ei tähenda internetiühendusega arvutile ligipääs veel ilmtingimata seda, et hääletamisest saadud kasu on ilmtingimata ka suurem informatsiooni hankimisele kulutatud ressurssidest. Kui aga pidada peamiseks psühholoogilisi takistusi, siis ei pruugi ka seetõttu infokommunikatsiooni tehnoloogiate areng ja levik ignorantsust vähendada. Samas kui peamine on siiski niinimetatud ratsionaalne ignorantsus, siis võiks eeldada, et see tegur omab teatud positiivset mõju kodanike poliitika-alasele informeeritusele.
Demokraatia jaoks on kahtlemata vajalik informeeritud valijaskond, kes oleks pädev analüüsimaks objektiivselt erinevate valikute võimalikke positiivseid ning negatiivseid külgi. Siiski näiteks ratsionaalse ignorantsuse hüpoteeside kohaselt ei ole suuremal osal valijaskonnast ratsionaalne omandada poliitika alast informatsiooni, et valimistel kaalutletud otsust langetada - lihtsalt kulud ületavad tulusi, sest üks hääl ei mõjuta valimistulemust. Ignorantne valijaskond on üks võimalus seletamaks, miks demokraatia ei toimi nii nagu ta peaks toimima ideaalis. Ignorantse valjaskonna tõttu ei suuda kodanikud kontrollida valitsust, valitsus ei käitu kodanike huvides ning kodanikud muutuvad ka eliidi poolt kergesti manipuleeritavaks. Kuigi valijaskonna ebaadekvaatne informeeritus ning selle põhjendus on küllaltki veenev, on siiski vaieldav, kas sellel ignorantsusel on nii suur mõju demokraatiale ning kas läbi informatsiooni „otseteede“ ei ole võimalik ennast poliitikaga piisavalt kurssi viia, et intelligentselt hääletada. Ignorantse valijaskonna negatiivset efekti oleks võimalik küll vähendada valitsuse võimu piiramise ning riigi detsentraliseerimisega, kuid nendel käikudel võivad olla negatiivsed tagajärjed. Käesolev essee pakkus välja ühe võimaluse seletamaks, miks demokraatia ei toimi. Kindlasti võivad defektset demokraatiat põhjustada ka mitmed muud tegurid, ignorantne valija ei pruugi olla peamine põhjus, ning käesolevate väidetega on võimalik põhjendatult mitte nõustuda. Siiski tuleb arvestada sellega, et valijaskond ei pruugi piisavalt informatsiooni omada ning seega tuleks ka leida võimalusi, kuidas halvasti informeeritud valijate negatiivset mõju demokraatiale vähendada ehk kuidas suurendada valijaskonna informeeritust.
Kasutatud kirjandus
Congleton, Robert D (2001) „Rational Ignorance, rational voter expectations, and public policy: A discrete informational foundation for fiscal illusion.“ Public Choice, 107, 35-64.
Bennet, Earl. (2006) „Know-Nothings Revisited Again.“ Political Behavior, 18(3), 219-233.
Galston, William A. (2001) „Political Knowledge, Political Engagement, and Civic Education.“ Annual Review of Political Science, 4(1), 217-234.
Hardin, Russell. (2006) „Ignorant Democracy.“ Critical Review, 18(1), 179-195.
Hyman, Herbert H. Sheatsley, Paul B. (1947) „Some Reasons Why Information Campaigns Fail.“ 11(3), 412-423).
Somin Ilya. (1998) „Voter Ignorance and Democratic Ideal.“ Critical Review, 12(4), 413-458.
Somin, Ilya. (2004) „When Ignorance Isn’t Blass: How Political Ignorance Threatens Democracy.“ Policy Analysis, 525, 1-28.
Somin, Ilya. (2006) „Knowledge About Ignorance: New Directions in the Study of Political Information.“ Critical Review, 18(1-2), 6-30.
Wittman, Donald. (1989) „Why Democracies Produce Efficient Results.“ The Journal of Political Economy, 97(6), 1395-1424.
